kibuvitsad

Kibuvitsa
Veripunased marjad
Lumivalgel väljal
Kõnetasid mind
Seisatasin hetkeks
Kuid siis
Ma kartma lõin
Nüüd on me vahel
Okkad igaveseks

Silmipimestavvalge

Täna
Paistab valgus
Minust läbi
Voolab
Ühtlase kiirena
Lainetab
Sadades tähendustes
Sms-ide
Vikeraadio päevakaja
Näoraamatu kordumatute
Uudiste linkide
Miljonites ja miljonites
Mõttejuppides

Täna
Paistab valgus
Minust läbi ja
Kõik maailma
Hääled
Räägivad minuga
Sadates keeltes
Iseenda häält kuulda
Selles müras
Kuidas ma saaksingi

Mina üleüldse ei eksisteerigi
Üks hajameelne professor
Laboratooriumi sügavustest
On selle idee välja mõelnud
Ja sunnib meid
Mind ja sind
Kogu ühiskonda
Võtma omaks võimatut

Korraks
Paistis valgus
Minu peale
Ja kogu maailm
Sai üleni valge
Silmipimestavvalge

öös on hetki

Libahundid
Elu argipäevas
Hulguvad
Uluvad
Hirmutavad
Kuu poole piilun
Aralt
Vaikselt
Kodupoole
Liigun
Üksinda
Lumeväljad peegeldavad
Teistpoolsust
Kõik on nii alasti
Ühtaegu avalik
ja salajas
Ulun huntidega kaasa
Korraks justkui koos
Justkui jagatud elu
Sel ööl on valge...

Lumelapsudega laulan

Lumelapsudelt
Varastan
Vaikuse valguses
Igavikulisi hetki
Hingan hinge
Laulan laule
Maailm uinub kuskil kaugel
Uue aasta ootuses...

Teine sugupool

Teise sugupoole sisse
Sina ei näe
Sina ei näe tema sisse
Tema elu sina ei mõista
Tema mõttekäigud on võõrad
Võõrad on sinule
Mõnikord seisad ta ette
Vaatad ja mõtled
Imestad ja imetled
Teinekord hoiad tal käest
Juukseid silitad
Hea on koos naerda
Ja hommikul kohvi juua
Teise sugupoole sisse
Sina ei näe
Tema maailm on alati võõras
Kuigi nii lähedal, lähedal
Tund-tunnilt
Aasta-aastalt koos
Mõistatus
Ühe maailma kaks poolt

1984

Millekski selliseks
Elu meid kunagi ette ei valmistanud
Kunagi poleks ju saanudki
Nende pimedate ööde
Pimedate tundide tarvis
Gulagi laagrite ja
KGB maailma tarvis
Meid ette ei valmistatud
Vaikida ja sulanduda
Nähtamatuks muutuda
Alluda ja kuuletuda
Kollektiivile
Parteile ja Leninile
Klassijuhatajale
Pioneerijuhile
Alati valmis!
Hurraaa! Hurraaa!
Nelgid ja punased lipud käes
Alati valmis!
Olin ma
Evelin Tamm
Oktoobrilaps
1 C klass

Uue alguse ootuses...

Kusagil kaugel
Löövad kellad
Jõuluaega
Vaikselt kuulatan
Jeesus
Kas sa olid päriselt olemas?
Või on meid kõiki
Sadu aastaid
Isegi tuhandeid
Kollektiivselt lollitatud?
Kaldun uskuma viimast
Mina nõukaaja laps
Kuidas ma saaksingi
Midagi uskuda
Ilusat, üllast
Püsivast mõtelda
Tõde taotleda
Pidepunkte leida
Maailm on valedest punnis
Üleni ümmargune
Astun talle pähe
Endal pettumuspisarad silmis
Trampida trampida
Lõhkuda ja hävitada

Uue Alguse
Ootuses....

peale jõulu

Järjest vähem on sõnu
Mida kaaluda
Aina enam on vaikust
Mille raskust kanda

Selle maailma sisse
Olen eksinud
Oma maailma sisse
Olen eksinud
Aamen

Märkan, et
Väikese tihase
Tasases vidinas
Palju enam
Pühalikkust
Tõeliseks saab ja
Mind kõnetab

Vaikivate vanaisade ajastul

Sel päeval kui ma
Jumala armust
Siia ilma sündisin
Siis saingi omale elu
Siis saingi selle elu
Kus lasteaias laulsime Leninist
Meie luuletused olid suurest kodumaast
Algklassides harjutasime tuumasõda
Emad õmblesid maskid
Mina olin alati valmis
Maskid olid alati valmis
Väiksed ilusa käekirjaga nimesildid kottidel peal
Ootasid

Sain endale elu
Kooli minnes mõtlesin murelikult
Kus on praegu ema ja isa
Kui tuumasõda algab
Ei kohtu me enam kunagi
Mõtlesin

Vabadust keegi ei oodanud
Polnud mõtetki
See aeg oli juba ammu möödas

Sain endale elu
Kus kardeti inimesi
Igaüks võis ju lobiseda
Meie vanaisa oli sõjas mõlemal poolel
Et vanaonu käis Soomes
Sain teada aastaid hiljem
Vanaonu oli vahva poiss, ei kartnud
Laulis alati kõval selgel häälel
Alati kui purjus oli

Mina sain endale elu
Kus vanaisad vaikisid kibedalt
Minul oli alati hirm
Vaikivate vanaisade ajastu laps olen

Mina sain endale elu
Kus kasvatajad rääkisid
Onu Lenin on laste sõber
Ta võtab kõiki meid sülle
Silitab hellalt me päid
Mina onu Leninit kunagi ei kohanud
Minu vanaisa vahel võttis mind sülle
Ja vaikides silitas mind
Minu vanaisa joonistas mulle hobuse
Aga minul oli alati hirm

Stseenid ühest lugemisest

Bergman
Bergman
Trallalaa
Kas siis ilma olla ei saa
Kas siis lihtsalt
Olla ei saa
Kas peab olema depressioonis
Kas peab hämaras segamini ruumis jooma
Kas peab kõikidega aelema
Enese tapmise äärel
Kas peab olema
Kas peab seisma sillal
Ja valgusesõõris eluga hüvasti jätma
Kas peab võtma noa
Ja veenid lahti lõikama
Kas peab endale kuuli pähe keerutama
Hüüdes: Venerulett!
Kas peab olema meeleheitel
Ja lainetesse heituma
Et hiljem kalamehed ja päästeamet
Kisuks su laguneva ja haisva keha
Söödud silmadega moondunud laiba
Vetevoogudes võrkudesse mässitud korjuse
Ilmavalgusesse
Sugulastele halada, nutta ja matta
Kas peab elu maapeal olema üks suur põrgu
Kas peab igas mehes peituma saatan
Ja naises langenud ingel
Kas peab iga suhe olema keerdunud
Keerdunud lootusetuks pusaks
Mille lahtiarutamiseks kulub
Miljoneid tunde psühholoogilist nõustamist
Miljoneid kroone ja sadu miljoneid nutetud pisaraid
Jõgedena voolavaid ja aasia riikides mudavoogusid ja fataalseid katastroofe tekitavaid pisarahulkasid

Bergman
Bergman
Lase mind lahti
Lase mul hingata
Ja lase lihtsalt olla
Unustame Freudi
Unustame kõik mida te minu alateadvusest ja lapsepõlvest välja kiskusite
Unenägudest ja juhuslikest lausekatketest välja lugesite
Hüpnoosides välja peilisite
Unustame sugutungi ja surmahirmu
Kõik selle psühhoanalüütilise
Depressiivse ja neurootilise
Allasurutud ja üleskerkinud
Unustame
Palun unustame
Bergman, palun!

Ingmar Bergmani "Laterna Magica" ja "Fängelse" ainetel 

kirjeid, karjeid, sosinaid

Kirjeid
Karjeid
Sosinaid
Elu ette heidab
Elamist ennast
Tagasi hoida ei saa
Voolab minust läbi
Minu kaudu tegelikuks
Muutudes
Loob end
Elamise hetkedes
Mind ennast
Justkui polnud
Polnudki veel sündinud
Hingamise rütmis
Liigub keha
Tuul kui liigutaks oksi
Kiigutaks lehekesi
Hingan ja olen
Maasse surun varbad
Juurtena maha
Iseenda juurde
Otsin teed
Vaikides
Salamahti
Enda ümber piiludes
End peites
Ja ometi
Esile tõustes
Kui võilill päikese poole
Sirutan end
Maailmasse
Kõiksusesse
Kaugussesse
Ja lähedusse
Soojusesse
Valgusesse
Hingusesse
Kergusesse
Sirutan end
Elu liigub vaikimisi
Voolab minust läbi
Ikka edasi
Edasi
Samas kui paigal seistes
Justkui aeg ei olekski kaduv
Justkui kunagi kuhugile
Meil ei olekski jõuda
Kiirustada
Tormata
Tõtelda
Justkui kunagi polekski
Mõtet
On vaid olemise
Kergkaduv vaikus
Millesse unustan enese
Mille kaudu vaid olevaks saan
Mille kaudu elu end elab
Minu kehas hingab
Kasvab ja liigub
Minu juusteotsadesse lõhesid lõikab
Elu
Mitte midagi muud siin ei olegi
On vaid elu, mis tahab
Keerelda
Keerutada
Armastada
Hoolida ja olla hoolitsetud
Elu,
Mis hingab meid endasse
Kannab endaga kaasa
Silmad kinni järgnen
Silmad kinni elan
Silmad kinni olen
Silmad kinni lahti
Lahti maailmast
Lahti maast ja juurtest
Tõusen lendu
Tiibade kahinal
Lõunasse lõikan pilvi
Klukluuu klukluu
Tuul
Minuga koos on teel
On minuga koos
Tuul ja päike
Me oleme üks
Ühises rütmis
Aastaagade vaheldumises
Oleme üks
Suves, sügises, talves ja kevades
Oleme üks
Sünnis oleme üks
Ja surmas
Kirjeid, karjeid ja sosinad
Üheskoos elame läbi
Üheskoos
Sest keegi meist ei ole üksik 

Pühapäev Stensundis

Sellel päeval
Rääkisin ma lindude keelt
Lobisesime rannal
Tuul oli õhtuks
Väikseid laineid
Üles keerutanud
Kevade esimesed hetked
Tasakesi tärkav rohi
Krabistas lehtede vahel
Otsis oma teed
Siia maailma
Üheskoos
Vaatasime taevasse
Pilved liikusid isetahtsi
Kõik näis nii rahulik
Kuid sisemises kasvamises
Linnumunades kaljusel pinnal
Uue elu aimdus
Olemises ja ootuses


Paadiehitus

Ehitavad
Puust väljub
Palju võimalusi
Taipamiste jada
Viib täpsete liigutuste teed mööda
Aurutamismasinate ja höövlilaastude
Korrastatud tööriistade sirgete ridade vahelt
Kaardus laudadest
Saavad paadid
Punased purjed peal
Ühel heal päeval
Sõidavad uhkelt
Siniste vete kohal
Kannavad inimeste elu
Enda sees
Ja tuhandeid tunde
Linaõlilõhnaste habemete
Karedate kätega meeste
Sajandite tarkust
Ja tegemisi
Vee vood kannavad
Tuule tiibadel edasi
Aega
Paljude aastate pärast
Vaatavad ja vangutavad päid
Vahvalt ehitasid
Linaõlist lõhnavate habemete
Ja tarkade kätega mehed
Rootsimaal 

2010

Helsingin Sanomat 12. mai 2010 uudis
„Venejä jätti merirosvot merelle kuolemaan” ainetel

Kas somaalia mereröövel
On inimene?
Või võib igaüks meist
Saata ta seotuna merele
Vaadelda siis päikseloojangus
Lahkuvat purje
Ja mõelda rahuldusega
Tehtud päevatööst
Õhtusöögiks on ahjulõhe
Võis praetud värskete kartulite
Ja hautatud roheliste ubadega
Võib-olla jõuan veel poest läbi
Valget veini vist kodus enam ei ole
Peaasi, et kala liiga kaua ahjus ei küpse
Siis on liha kuiv ja vintske

Somaalia kirjakeel
Algus 1972
Elavad seal, karjatavad loomi
Jutustavad oma lastele lugusid
Tantsivad ja laulavad
Muinaslood kanduvad
Sadade aastate tagant
Suurte pruunide silmadega
Ilusad inimesed
Loodu ja looduse keskelt

Põgenevad Soome
Kirjaoskamatud somaali naised
Luuletavad kui kulda
Kohalikud märgivad üles
Omasse keelde:
„Jumala, mikset lopeta Suomen itkua
He rakastavad lunta, anna sen tehdä heille hyvää
Anna heille se Talous, josta he niin kovasti puhuvad”
/Hiro Garaad Ibrahim/

Kas somaalia mereröövel
On inimene?
Mida meie temast
Tegelikult teame?

Mida me teame iseendast?

Järnas kevadest kevadeni 2010-2011

EVELIN TAMM esitab oma luuletuse'Silmipimestavvalge' fılmitud Löuna-Prantsusmaal Villsec des Corbieres 24. juulil 2010. Filmis noor Tyrgi kunstnik ja aktivist Filiz Telek.